Kes on Augustiunetuse kunstilise programmi juht Barbara Lehtna?

Apr 19, 2021

Mis on ,,Introverdi aiake” ja kas kohalikku kalameest ka näeb? Vastused leiad siit

Vabakutseline etenduskunstnik ja lavastaja Barbara Lehtna on tõeline kosmopoliit, kes elab korraga nii Eestis, Lätis kui ka Hollandis. Ent oma koduks peab ta siiski Pärnut. Ja just siin Pärnus loob ta Augustiunetuse festivali kunstilise programmi juhina sidusat ja elusat kogukonda. 

 

Mis on peamine märksõna, millest sa Augustiunetuse kunstilist programmi koostades lähtud?

Augustiunetus on alati seadnud fookusesse eelkõige kohaliku elaniku, siinse kogukonna. Aga mis mind isiklikult sealjuures kõnetab, on kogukondade sidusus – kuidas erinevaid inimesi ühele alale kokku tuua. 

 

Miks just kogukondade sidusus?

Ma olen ise sageli tundnud, et sellisena nagu ma olen, ma igasse kogukonda ei mahu. Eriti Pärnu-suguses väikelinnas. Me võime olla inimestena üsna erinevad, aga jagame siiski sama (linna)ruumi. See teema on eriti terav praegusel ajal, mil vastandumisi erinevate kogukondade vahel võib tekkida palju rohkem. Me peame harjutama koos olemist nii, et kõigil on seal hea olla. Ehk isegi leiutama täiesti uue viisi, kuidas seda teha? Tunnen, et Augustiunetuse formaat sobib selle katsetamiseks suurepäraselt, sest see on nagu omaette mikroühiskond – kuidas luua selline programm, kus kõigil oleks hea olla? Näiteks tekitada pigem sümbioosi, mitte vastandumist festivaliala ühes nurgas mürtsuva trummi ja teises nurgas joogatajate vahel?

 

Too mõni näide, kuidas sa plaanid taolisest vastuolust Augustiunetusel sümbioosi luua?

Tänavu on meil plaanis jõge ära kasutada, mis on omamoodi piir uue ja vana Pärnu vahel. Aga meie tahame luua nende kahe pooluse vahel sidusust. Näiteks panna jõe peale omavahel kokku kohalikud kalamehed oma lappajatega ja puhkpilliorkestri Popsid – kaks kogukonda, kes muidu omavahel tõenäoliselt kunagi kokku ei satuks – ning näha, milline koreograafia sellest sünnib. Lisaks muusikalisele elamusele peaks seal tekkima visuaalne vaatemäng. Mina lavastajana ehitan raami, aga värvid segunevad omavahel ise. 

Lisaks sellele on plaanis luua tänavusele festivalile ka uneministeeriumi-nimeline ala, mis on ühtlasi ka kogu kultuuriprogrammi kese. See on ala, kus inimesed saavad visata pikali ja võtta aeg maha, unistada ja uneleda, magadagi lausa. Selleks on seal voodid ja võrkkiiged. Aga lisaks toimuvad sealsamas ka erinevad vestlusringid, kontserdid ja peod, nii et need, kes seal unelevad ja pikutavad, saavad ikkagi osa taustal toimuvast. 

 

Milline on sinu isiklik ajalugu Augustiunetusega seoses?

  1. aastal olin ma Uue Teatri festivali De Facto kuraator ja selle raames tõime Pärnusse Hollandi tänavateatri Close-Act elusuuruses dinosaurused, kes olid küll De Facto programmis, kuid nii-öelda laenasid Augustiunetuse külastajaid. 
  2. aastal liitusin juba Augustiunetuse tiimiga ja olen nüüd juba kahel aastal panustanud oma kogemuse ja maailmatunnetusega festivali programmi kujundamisse. Olen veendunud, et kunst ei muuda maailma. Kunstnik saab anda selleks ainult mingi tõuke. Ja ka festivali korraldaja on teatud mõttes kunstnik – meie koostame raamid, anname tõuke selles suunas, et panna erinevate kogukondade inimesed omavahel koos toimima, aga me ei tee seda kunagi nende eest ära. Augustiunetus on olnud selle nähtuse kõige ehedam näide minu jaoks.

Tänavu toimub Augustiunetus ühe päeva asemel kolm

 päeva. Millest selline muutus?

Sellel on ühest küljest väga praktiline põhjus – ühe päeva peale ei mahu kogu programm lihtsalt selliselt ära, et inimesed üksteisel seljas ei elaks. Veidi filosoofilisem põhjus on aga see, et me soovime suunata erinevaid päevi erinevatele inimestele. Reedel on nii-öelda settimine – üle linna toimuvad erinevates kohtades korterikontserdid, aga ka rahulik lintmaki- ja vinüülidisko. Laupäevane programm on kõige pikem ja eriilmelisem ning pühapäev jällegi rahulikum. Siis saavad tulla festivali nautima ka meie kõige nooremad ja kõige vanemad fännid. Nii et lisaks ühisosa pakkumisele erinevatele kogukondadele, soovime sel aastal pakkuda neile ka rohkem ruumi. 

Muide, nende jaoks, kes ei taha olla melu sees, küll aga jälgida seda veidi eemalt, on jõe Tallinna-poolsel kaldal avatud nn „Introverdi aiake“, kus saab samuti head-paremat nautida ja puhata. Festivaliajaks taastame ka paadiliikluse üle jõe, nii nagu see kunagi Pärnus ka oli. 

 

Lisaks Augustiunetuse programmi koostamisele on sul ka mitmeid teisi projekte käsil. Näiteks esietendub sul 18. märtsil täiesti unikaalne telefonilavastus. Mida see endast kujutab?

Püüan säilitada järjepidevust nii oma festivali- kui ka kunstnikupraktikas, mistõttu tegelen laias laastus nende samade kogukondade ja sidususe teemadega ka lavastajana ja proovin erinevaid inimesi sama laua taha tuua. „Kuuluvusharjutused“ lavastuse puhul saavad inimesed telefoni teel osa teiste inimeste lugudest. Et minu jaoks on teatri puhul väga oluline kohalolu tunne, siis toimuvad telefonikõned reaalajas ja päris inimestega.

 

Kuidas kandub kohalolu aspekt üle festivali konteksti?

Esiteks on festivalielamuse saamiseks vajalik füüsiline kohalolu. Online-festivalid on minu jaoks välistatud. Teiseks püüame me luua Augustiunetuse programmi selliselt, et see paneks inimese ühel hetkel korraks keset seda melu seisatama ja kogu toimuvat tunnetama. Tundma, et ta on päriselt kohal ja kogeb seda kõike siin ja praegu. See on minu arvates tõeline, kordumatu kohalolu. 

Loe lähemalt Barbara peatse telefonietenduse „Kuuluvusharjutused“ kohta siit.

Barbara teiste tegemiste kohta leiad rohkem infot tema kodulehelt www.barbaralehtna.com 

 

Intervjueerinud AU oma

Maarja Savi